Ele Talu
Eesti Lennuakadeemia pearaamatupidaja, lennuakadeemia staažikaim töötaja

1993. aasta suvel lõpetasin Tartu Ülikooli raamatupidamise eriala. Püüdes leida erialast tööd, sain teada, et tööd alustav Tartu Lennukolledž vajas raamatupidajat. Tuttavate kaudu leppisin kokku aja töövestluseks. Ega selle koha leidmine väga lihtne olnudki. EPMÜ tehnikateaduskonna ruumi nr 129 jõudmiseks tuli läbida mitmeid keerulisi koridore. Kui ma kohale jõudsin, ootas mind ees õppeklass, mis kujunes paariks kuuks meie tööruumiks. Mati Sõrmus tutvustas mulle rektor Villu Mikitat, haldusdirektor Kaido Kasakut ja arendusdirektor Rein Grafi. Esialgne vestlus kujunes üsna lühikeseks, sest keegi ei kujutanud ette, milline see kolledž täpselt olema saab. Jutuajamine oli minu jaoks siiski edukas: mul paluti tulla 1. juulil 1993. aastal töölepingut sõlmima. Võin uhkusega öelda, et minu tööleping kannab numbrit 1.       

Paari nädala pärast hakkasime tööle. Ott ja Rein Porro tegelesid lennupraktika läbiviimisega Nõo Reaalgümnaasiumis. Algus oli ikka päris naljakas: reaalsest raamatupidamisest ei teadnud ma eriti midagi, lennundus aga oli “hoopis tume ja kauge maa”. Paljud meie alguskuude tööpäevadest möödusid filosofeerides, et kuidas üldse see uus kool võiks välja näha.

Raamatupidamissüsteemi loomisel sain suurt abi EPMÜ pearaamatupidaja asetäitjalt. Kuid esimene suur katsumus oli minu jaoks valitsuse reservfondist kolledži käivitamiseks eraldatud 146 000 krooni kuluartikliteks jaotamine ehk teisisõnu eelarve tegemine. Mulle tundus võimatu pool aastat kulusid ette prognoosida. Eks tuli lihtsalt lakke vaadata ja mingid numbrid igale kulureale kirjutada.

Minu jaoks oli suureks elamuseks võimalus lennata kaasa ühe õppelennuga, instruktoriks Rein Porro. Esialgu tundus kõik ilus: kaunis sügisene lend Tartu kohal, aga kui Rein hakkas õpilasele käsklusi andma: “Nüüd lendame 45-kraadise nurga all” või “Nüüd lülitame mootori välja”, siis hakkas mul kohe väga halb, otsaette tekkis külm higi. Ei aidanud ka Reinu lohutused, et ega see lennuk (Cessna 172) kuku kunagi alla, ta liugleb maapinnale. Igatahes sellest ühest korrast piisas, et ma enam väikese lennuki peale oma jalga ei tõstaks.

Mul on tõeliselt hea ja uhke tunne, et olen olnud kolledži tegevuse käivitamise ning lennuakadeemia edasise arengu juures.