Edulood ja mälestused

Jaak Umborg
Eesti Lennuakadeemia side ja navigatsiooni osakonna juhataja,
lennunduse raadiotehnika ja -side professor 

Meenutus sellest, kuidas ma kolledžisse tulin… 

2003. aasta august oli minu tööalases tegevuses ja sellega seonduvas elustiilis suurte muudatuste algus. Mulle tehti ootamatult ettepanek hakata tööle Tartu Lennukolledžis. Senini olid minu tööalased muutused toimunud ette planeerituna ja kulgenud nii, et see minu elustiili oluliselt ei muutnud. Töötasin pikemat aega TTÜ raadiotehnika kateedris, esialgu laborijuhatajana, hiljem vanemõpetaja ja dotsendina. 1990ndate algul tekkis mul tihe teaduskoostöö (elektrotehniliste ainete didaktika ja kutseõpetuse teooria alased uuringud) Tallinna Pedagoogikaülikooliga, mis viis mind TTÜ-st TPÜ-sse (praegune Tallinna Ülikool), kus töötasin dotsendina ja teadusinfo osakonna juhatajana. 2003. aasta septembris lõppes mul leping TPÜ-s ning septembris oli kavandatud õppetöö jälle TTÜ-s.

Vahepeal olid TTÜ raadiotehnikud sõlminud koolituslepingu Tartu Lennukolledžiga, seeläbi tekkis minu vanadel kolleegidel praeguste kolleegidega väga tihe kontakt. 2003. a sügisel pidi toimuma kolledžis õppekavade akrediteerimine ning kolledžist pöörduti TTÜ poole, et saada abijõudu akrediteerimise ettevalmistamiseks. 

Üheks probleemiks oli side- ja navigatsioonisüsteemide labori loomine. Kolleegid soovitasid mind selle töö peale, sest minul oli laborite arendamise pikaajaline kogemus olemas juba sellest ajast, kui 1960. aastatel loodi esimesed õppelaborid TTÜ raadiotehnika kateedris. 1970. aastatel organiseerisin samas raadiosüsteemide õppelabori, kus aparatuur oli suuremas osas hangitud tolleaegsest lennufirmast Aeroflot. 2000. aastatel oli mul tööülesandeks luua raadioelektroonika labor TPÜ-s, toetamaks  tulevaste  füüsikute ja tööõpetuse õpetajate koolitust. 1995. a olin loonud sidemed Rahvusvahelise Insenerpedagoogika Seltsiga (IGIP) ning organiseerisin IGIP Eesti seirekomitee. Selle komitee liikmena avanes mul võimalus külastada mitmeid rahvusvahelisi insenerpedagoogika alaseid messe ja konverentse, kust sain olulist teavet, mis oli vajalik õppelabori arendamisel. Tekkis hea ülevaade sellest, kus valmistatakse raadioelektroonilisi õppevahendeid ja laborimakette, arenesid kontaktid firmade ja õppeasutustega välismaal. Tol ajal aga toimus TPÜ-s kokkuhoiupoliitikast tingituna tugev tehnikaõpetuse arengu kärpimine, mille tulemusena paljud tehnilised õppeained eemaldati õppekavadest, tehnika õppejõud koondati ja ka kavandatud raadioelektroonika õppelabor jäi loomata. 

Aga miks ma seda siin nii pikalt räägin? Aga just sellepärast, et Tartu Lennukolledži ootamatu  pakkumine oli mulle meeldiv esmajärjekorras seepärast, et tuli meelde eelmainitud realiseerimata töö, millele olin palju nii füüsilist kui vaimset energiat kulutanud. Rektor Villu Mikitaga rääkides sain aru, et satun meeldivasse teotahtelisse seltskonda, kus saan võimaluse realiseerida ühe oma ammuse visiooni korralikust õppelaborist. Minu varasem eeltöö aitas kaasa sellele, et kui asusin 1. septembril 2003 tööle lennukolledžisse, siis side- ja navigatsioonilabor sai vajaliku sisustuse oktoobri algul, ajaks, mil toimus akrediteerimine.

Tänasel päeval jätkan lennuakadeemia side ja navigatsiooni osakonna juhatajana ning annan endiselt ka loenguid. Toonana tööleasumine Tartu Lennukolledžisse muutis oluliselt mu elustiili. Mul on olnud ainult üks päris kodu ja see on mu sünnikodu Tallinnas, kus on mu pere. Tänaseni on Tartus olles mu koduks tuba ühiselamus Ülenurmel, millega ma olen väga rahul. Minult küsitakse sageli, kas mind see iganädalane Tallinna ja Tartu vahel pendeldamine ära ei tüüta või ei väsita. Ei väsita ja ei tüüta. Reeglina sõidan koju reede õhtul ja tagasi Tartusse pühapäeva õhtul. Rongis või bussis sõites on aega lugeda ja mõtelda, seal ma puhkan nii, et sihtjaama jõudes olen välja puhanud. Kui aga sõidan autoga, siis teen seda alati välja puhanuna, ka autojuhtimine on mulle meeldivaks stressi maandavaks tegevuseks.