Vilistlaslugu

Käth Zinovjev
Lõpetanud  2004. a õhusõiduki hoolduse eriala  

Erialavalik   

Põhikooli lõpus lugesin ajakirjast “Meie Meel“ lugejate küsimusi ja toimetuse vastust teemal, kus on Eestis võimalik lennundusharidust omandada. Sain teada, et lennuteenindajaks ei õpita koolipingis ning piloodiks õpitakse Nõos. Põgusalt mainiti samas artiklis ka alles äsja avatud Tartu Lennukolledžit. Sealt ma siis pisiku saingi ning jätkasin informatsiooni hankimist kõikjalt, kust vähegi sain - siis oli internet alles midagi uut ja kõigil ligipääsu polnud. Üheksanda klassi lõpu eel sain koolimessilt piisavalt infot ja tehtud sai otsus, et ees ootab lennukooli minek. Muidugi juhul, kui katsetest läbi saan.

Tulemine   

Ettenägelikult kandideerisin “igaks juhuks“ ka TÜ vene filoloogiasse ja Maaülikooli metsamajandus teaduskonda. Tallinnas ega mujal ei olnud mulle muud huvipakkuvat eriala tol momendil silma torganud. Sain sisse nii Maaülikooli kui ka Tartu Ülikooli, kuid mõte Maaülikoolis saksa keele õpinguid nullist alustada või TÜs süvitsi vene keelt õppima asuda ei istunud kuidagi. Nii tegin otsuse lennukolledži kasuks. 

Esimeseks väikeseks tagasilöögiks sai psühholoogilistes katsetes põrumine. Kuid tulnud pika maa, lubasin endale, et tühjade kätega ma siit ei lahku. Side- ja navigatsioonisüsteemide käitamist ei olnud tollal veel võimalik õppida, nii saigi valitud õhusõiduki hoolduse eriala.   

Õpingute aeg

Vahvast kooliajast mäletan kursusekaaslaste abivalmidust ja minu eriala juhataja veendumust, et kolmandal kursusel “tulen mõistusele” ja valin muu eriala. Vastuseisust hoolimata sain kõik vajalikud ainepunktid kätte ja kaitsesin diplomitöö. Nii-öelda vastuseis seisnes selles, et õhusõiduki hoolduse eriala peetakse pigem noormeeste valikuks.

Pärast lõpetamist

Esimese töökoha leping oli mul taskus juba kolledži organiseeritud lennundusettevõtteid tutvustavalt ekskursioonilt. Tehnikule vajaliku baasõppe ja kogemused sain kodust mõnusa rattasõidu kaugusel asuvast Ämari Lennubaasist. Veetsin seal neli suve, hankides kogemusi lennutehnilise dokumentatsiooni järgimise, täitmise ning hoolduse teostamise kohta An-2 tüüpi lennukitel ja hiljem R44 tüüpi helikopteritel.

Neljanda kursuse sügis-talve praktika sai veedetud AMEs. Tutvusin ratta- ja piduritöökoja, metalli väsimuspragude otsimise tehnoloogia, lennuki salongi interjööri hooldustöö, lennuki liinihoolde ja raske baashooldusega. Neljanda aasta suvel paluti mul valida lennubaasi ja Tallinna vahel. Valiku tegin mehaaniku ameti kasuks Air Maintenance Estonias.

Sügisel läbisin paralleelselt Ämariga juhtmete hoolduskursus AMEs. Sai selgeks juhtmete liitmine ja lahutamine tehnilisest küljest. 2004. aasta juunist novembrini olin õpipoisina tööl AMEs, tehes 12-tunniseid töötasuta vahetusi. Novembri lõpuks sain sihikindluse tulemusena töölepingu ja õiguse töötada avioonikuna B737CL ja NG tüüpi lennukitel. 2006. aasta suvel läbisin B737CL koos NG erinevustega B1/B2 tüübikoolituse ja taotlesin litsentsi.

2008. aasta algul tehti mulle AMEs ettepanek õppida troubleshooter'iks. See tähendanuks, et tuleb lahendada operatiivkorras tehnilisi rikkeid väljalendu ootavatel pagasit ja reisijaid täis lennukitel.

Paralleelselt hakati kvalifitseeritud personali puudumisel Tallinnas tööle võtma inimesi „tänavalt“ ja meeskonnavaim töökeskkonnas lagunes. Uue ettepanekuga ning olukorraga tööl ei olnud võimalik enam nõus olla ning ma asusin tööd otsima välismaal.

2008. aasta jaanuaris leidsin ajakirjast „Flight International“ kuulutuse personali otsimise kohta Lufthansa Technik'u uue peatselt avatava raskehooldusbaasi tarbeks Bulgaaria pealinnas Sofias.

Alustasin läbirääkimisi. Tiheda töögraafiku tõttu AMEs polnud võimalik tööintervjuule jõuda enne maid. Mõlemaid pooli rahuldavate tingimuste ja töölepingu nõudest kinnipidamisest tingituna lahkusin AMEst 2008. aasta septembris.

Bulgaarias asusin tööle Cabin/Cargo/Air Conditioning mehaanikuna. Põhitööks kujunesid A320 Family Lufthansa lennukite reisijatesalongi D-check`id. Lapsepuhkust oodates töötasin 2009. aasta sügisel neli kuud töökaartide insenerina. 2010. aasta veebruaris tõin ilmale poja, kes elas meie keskel vaid kuus päeva.

Haiguslehelt väljudes palusin luba töötada avioonikuna kuus kuud, et pikendada litsentsi B737CL-l. Minu ajutine uus meeskonna ülem oli minu tööga rahul, nii sain loa jääda pikemaks perioodiks. Alates 2010. aasta kevadest kuni tänaseni töötan avioonikuna B737CL-il ja NG-l. Kahjuks on firma töökorraldus selline, et kõik mõlemat lennukitüüpi (Airbus ja Boeing) igapäevaselt hooldama ei pääse. Hoolimata läbitud A320 Family B1 ja B2 koolitustest on mu praktiline kogemus Airbusil B2-na suhteliselt väike. Vaatamata kasvavale Airbus tüüpi lennukite kasutusele on B737CL ikkagi veel levinuim reisilennuki tüüp.

Bulgaarias on kokku 10 naistehnikut. Suhtumine neisse on suhteliselt hea ja naisena seal töötada on ehk isegi lihtsam kui Tallinnas. Sel alal naisena läbi lüüa ei ole lihtne, kuid on võimalik. Tuleb jääda endale kindlaks ja ajada oma asja lõpuni.