Vilistlaslugu

Kristiina Kärt 
Lõpetanud 2014. a õhusõiduki ehituse ja hoolduse eriala 

Teadmine, et tahan õppida lennundust, on minu mõtetes olnud niikaua kui mäletan. Vanaema meenutab siiani, kuidas nelja-aastasena mööda tuba ringi jooksin, kopter käes. See teadmine tegi gümnaasiumi eksamite valiku minu jaoks imelihtsaks. Klassikaaslased murdsid samal ajal pead selle üle, milliste erialade jaoks neil igaks juhuks (soovi korral eriala vahetamise võimalusega) erinevaid eksameid sooritada on vaja.

Tee lennuakadeemiasse ei tulnud tegelikult kergelt. Lõpetasin humanitaarkallakuga kooli ning reaalainetega polnud ma kunagi sina peal olnud. See mind aga ei heidutanud. Esimesel aastal kandideerisin suure õhinaga piloodi erialale. See oli sel ajahetkel minu ainus valik. Sisse ma aga ei saanud ning selle asemel läksin hoopis ametikooli ning õppisin kondiitriks.

Samas ei loobunud ma eesmärgist asuda õppima lennuakadeemiasse ning aasta pärast proovisin uuesti. Seekord õnn naeratas, sain sisse õhusõiduki hoolduse erialale. Sellega algas minu elus uus etapp - nelja-aastane õppeaeg lennunduses. Esimesel kahel aastal, kui õppisime üldaineid Tartu Ülikoolis, oli õpe vägagi reaalne. Kõrgem matemaatika, füüsika, elektrotehnika ning kõik muu, milles ma kunagi end tugevalt ei tundnud, ei olnudki tegelikkuses nii keerulised. Tahtel on suur vägi ning olenemata minu humanitaarkallakust sain kõigega väga hästi hakkama.

Mind on alati huvitanud kopterid rohkem kui lennukid. Kopterites on midagi erilist ja paeluvat. Niisiis teadsin juba algusest peale, et kavatsen kindlasti helikopterite tehnikuks spetsialiseeruda. Meie erialapraktika, mis toimus viimasel õppeaastal, kestis pool aastat. Minu jaoks oli suur õnn sooritada see Politsei- ja Piirivalveameti Piirivalveosakonna lennusalgas. Miks? Sest seal sai ühena vähestest kohtadest tegeleda just helikopteritega.

Ma mäletan hästi, kuidas vanemad tehnikud alguses minusse umbusklikult suhtusid. Olles neli aastat oma kursuse poiste keskel ainuke tüdruk, polnud nende imestuses minu jaoks midagi veidrat. Praktikaga jäin ülimalt rahule. Sain teha absoluutselt kõiki tööülesandeid, mida litsentseeritud tehnikud peavad tegema ja oskama. Kirg kopterite vastu suurenes veelgi. 

Praktika lõpuks olin end tõestanud väärilise tehnikuna ning peagi tehti mulle ka tööpakkumine. Muuseas, praegusel hetkel ma ei saaks enam õnnelikum ollagi, et piloodi eriala asemel sattusin mööda tehniku-rada käima.

Naljakas on mõelda, et ühel hetkel tunduvad kindla sihiga tehtud valikud nii lihtsad. Kuni lennuakadeemia lõpetamiseni teadsin täpselt, kuidas ja mida pean tegema, et valitud eriala lennunduses edasi arendada. Kui läksin TTÜ-sse magistrikraadi omandama, oli kõik nii võõras ja segadusttekitav. Ma ei tea, kas see oli tohutult suur kool oma tuhandete tudengite, sadade töötajatega või lennunduskauge eriala, mis siiski oli südamelähedaselt tehniline, või hoopis Tallinna kiirest elutempost tingitud tunne, kuid alles siis nägin-tundsin ma tõeliselt lennuakadeemia võlu.

Lennuakadeemia, see pisike kool, mille hoone on propellerikujuline ning kus kõiki ühendab kirg lennunduse vastu. Kool, kus inimesed tunnevad üksteist, kus õppejõu ja õpilase suhe ongi personaalne. Kool, kust saab parimaid sõpru kogu eluks ja kus iga inimene tunneb, mida tähendab kuuluda omade keskele, jääb alatiseks südamesse.