Edulood ja mälestused

Mart Enneveer
Eesti Lennuakadeemia lennundustegevuse korralduse ja keskkonnakaitse professor

Vaatamata sellele, et olen maast madalast olnud lennundusfanaatik, ei saanud minust väikese kaasasündinud nägemisvea tõttu lendurit. Sai hoopis bioloog. 50 aastat tagasi lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli bioloog-ihtüoloogina ja asusin tööle teadurina. Kui tolleaegne Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektor Arnold Rüütel mind akadeemiasse kalakasvatust õpetama kutsus, sai minust pedagoog. See amet polnud mulle võõras, sest mu isa oli olnud staažikas  koolidirektor ja ema õpetaja. 1975. aasta sügisel alustasin assistendina ning juba järgmise aasta lõpus olin dotsendi kohusetäitja, olles vahepeal olnud lühikest aega ka vanemõpetaja ametikohal. 1978. aasta aprillis omistas NSVL Ministrite Nõukogu juures asuv Kõrgem Atestatsioonikomisjon mulle dotsendi kutse, misjärel töötasin Eesti Põllumajanduse Akadeemias dotsendina 14 aastat. 1992. aasta lõpus tehti mulle ettepanek asuda tööle Tartumaa Põllutöökooli õppeala asedirektorina. Võtsin pakkumise vastu ja hakkasin käima tööle Tartust Kallastele.    

1993. aasta detsembrikuus tegi mu endine kolleeg Villu Mikita, kellest vahepeal oli saanud Tartu Lennukolledži rektor, mulle ahvatleva ettepaneku, mis kõlas umbes alljärgnevalt: „Sa Mart oled lennundusega kursis, kuna su vend oli lendur. Kas sa ei tahaks tulla tööle Tartu Lennukolledžisse, et saaksime hakata koos Eesti lennundusharidust edendama?“ Ma ei vajanud pikka mõtlemisaega, kuna lennundus oli endiselt mu huviala ning lisaks polnud mul eriti meeldiv igapäevaselt Tartu ja Kallaste vahet sõita. Nii saigi minust alates 04.04.1994 Tartu Lennukolledži arendusdirektor. Algas tõsine töö kolledži haridusstrateegia ja õppesuundade väljatöötamise alal. Töö polnud kerge, sest meil puudusid kogemused ja õppekavad lennunduskoolituse korraldamiseks. Pöördusime abipalvega mitmete välismaa kolleegide poole. Kõige rohkem abi saime Rootsis asuva Bromma Lennukooli omanikult ja juhilt Evert Raadsenilt. Brommas käisime ka kohapeal kogemusi omandamas, samuti käis Evert Raadsen meil külas. Head nõu andis Finnairi endine peapiloot Urpo Koskela, Berndt Kvist SAS Flight Academia`st ja mitmed teised välismaa lennundusspetsialistid. Ka Lätis käisime kogemusi omandamas. Meie omavaheline tööjaotus oli tookord laias laastus selline, et Kaido Kasak haldusdirektorina pidi hoolitsema õppetööks vajaliku materiaalse baasi loomise eest, mina arendusdirektorina pidin peatähelepanu pöörama õppekavade ja haridusstrateegia väljatöötamisele ning Ants Aaver õppeprorektorina pidi õppetöö käivitama ja tagama selle nõuetekohase läbiviimise.

Kuna osa 1996. aastal Tartu Lennukolledžisse  vastuvõetud tulevastest lennundusinseneridest spetsialiseerus lennujaama käitamise erialale, loodi kolledžis alates 01.05.2000.a. lennujaama käitamise õppetool. Selle õppetooli juhatamine sai minu järgmiseks tööülesandeks. Paar aastat hiljem muudeti nii eriala kui ka õppetooli nimetust ja minust sai lennundusettevõtte juhtimise õppetooli juhataja. 2003. aastal valiti mind korraliseks professoriks. 2005. aastal muudeti õppetool osakonnaks ning minu uueks ametinimetusteks sai lennundustegevuse korralduse osakonna juhataja. 2011. aasta oktoobris andsin ameti üle oma õpilasele Allan Nõmmikule ning jäin tööle osakoormusega professori ametikohale.

Alates 01.09.2013.a. siirdun pärast 56 aastast töömeheteed ning pärast 38 aastast tööd pedagoogina väljateenitud vanaduspensionile.