Vilistlaslugu

Märt Soplepmann 
Lõpetanud 2012. a õhusõiduki juhtimise eriala  

Alustuseks peab tõdema, et oma lühikese karjääri jooksul lennunduses olen kohanud nii õnne, kui ka ootamatuid katsumusi. Tänu vedamisele ja nähtud vaevale olen ma hetkel maandunud Indoneesias, kus ma saan nautida tehtud töö vilju.

Minu koolipõlve kaksteist aastat möödusid Miina Härma Gümnaasiumis. Koolikaaslaselt kuulsin esmakordselt tolleaegsest Tartu Lennukolledžist ja õhusõiduki juhtimise erialast. Juba mõne päeva pärast teadsin, et tahan saada piloodiks ja 2007. aastal astusingi TLK-sse ning pole seda otsust kordagi kahetsenud. 

2008. aastal muudeti meie kõrgkooli nimi Eesti Lennuakadeemiaks, õppida saime külalisõpilastena EMÜ-s ja TÜ-s ning meie õppeperioodil valmis ka ELA uus hoone. Lisaks läbisin ajateenistuse Õhutõrje Pataljonis Mistrali raketisüsteemil. Seega kõrgkooliaastad olid väga põnevad ja mitmekülgsed. 

Neljanda kursuse kevadsemestril avanes mul ja kahel kaasõppuril harukordne võimalus suunduda otse koolist tööle Estonian Airi Bombardier CRJ-900 peale. Seda suuresti ka tänu Jüri Liivamäe ennastsalgavale tööle. 2012. aasta sügisel kaitsesin oma uurimustöö ning lõpetasin Eesti Lennuakadeemia. Nähtud vaev on end hiljem mitmekordselt ära tasunud.

Estonian Airis töötasin natuke kauem kui ühe aasta. Sukeldusin kommertslennundusse huvitaval ajaperioodil, kuna meie firmal oli käigus lennukipargi suurendamine ning liinivõrgustiku laiendamine. Seal veedetud ajal avarnes mu silmaring kõvasti ja teadmisi kogunes kuhjaga. Samuti kohtasin palju meeldivaid inimesi, kes vormisid minust küpse piloodi.

Suurele laienemisele järgnes kahjuks kibe koondamiste laine. Ka mina olin üks nendest, kes sai sule sappa. Juba varasemalt tõmbas mu tähelepanu lennufirma Garuda Indoneesia tööpakkumine Bombardier CRJ-1000-le. Kandideerimine kulges edukalt ning vähem kui üks kuu pärast Estonian Airist lahkumist suundusin elama Indoneesiasse, linna nimega Balikpapan. Lisaks mulle on siin teisigi endisi töökaaslasi Estonian Airist ja lendame riigisiseseid lende. Töö on huvitav ja saab end uues keskkonnas proovile panna. Paradiisirannad, lõputud vihmametsad, aktiivsed vulkaanid...

Elu on põnev ja kunagi ei tea ette, kus järgmisena maandud...