Meenutus

Nele Andresen
Lõpetanud 2011. a lennunduse side- ja naviagatsioonisüsteemide
käitamise eriala

Minu tee lennundusse algas hoolimata ebaõnnestunud matemaatika riigieksami masendusest. Kaalumisel oli kolm valikut: matemaatika, infotehnoloogia ja lennundus. Ühe olulise otsuse olin juba varem teinud – ma jätkan õpinguid Tartus. Minu jaoks oli Tartus pakutavate erialade loetelu piisav. Mis siin salata, olen suuresti sammunud oma venna jälgedes, seetõttu tegin ka mina esialgu katsed piloodi erialale. Välja jäin psühholoogiliste katsete tulemuste põhjal. Jätkasin konkureerimist lennunduse side- ja navigatsioonisüsteemide käitamise erialal, mis pakkus mulle võimalust alustada matemaatikaga, jätkata lennunduse ja infotehnoloogiaga. 

Esimesed nädalad uues koolis ja linnas tekitasid ärevust. Peagi aga leidsin endale imevahvad kaaslased, kellega sai tihti koos õpitud ja MP (lennuakadeemia tudengite traditsiooniline üritus Maandumisplats) ettevalmistusi tehtud ning kellega ikka ja jälle rõõmuga kohtun. Koos toredate kaaslastega möödus õpiaeg justkui linnutiivul. Saime jagu igavatest ja vingetest, lihtsatest ja keerulistest õppeainetest. Ilmvõimatuna näivate õppeainete kohta armastas minu sõber ikka öelda: „See on ju inimestele tehtud! Teeme ära!“. Tema õpetussõnu pean siiani meeles. Mõned õppeained olid eriti põnevad ja hasarti tekitavad. Erilist huvi pakkus programmeerimine, radartehnoloogia, raadionavigatsioon, raadiomõõtmised ja praktilised kursused, mis jätsid nii mõnegi öö unetuks. 

Ootamatult oligi käes neljas kursus ning väike hirm hakkas südamesse pugema. Kuidas ja kuhu edasi? Teadmine, et jätkan infotehnoloogia õpingutega, välistas Tartust lahkumise. Neljanda kursuse kevadsemestril istusime kursusevennaga Tähtvere õppekeskuse arvutiklassis, ootasime õppeaine „Üliõpilastööde koostamise metodoloogia“ loengut. Ajaviiteks kolasime tööotsimise portaalides. Meele tegi kurvaks, et Tartus sobivaid tööpakkumisi ei olnud. Nukrutsemiseks polnud siiski põhjust, sest peagi pakkus meie eriala osakonna koordinaator Kadri (Mäeots) mind enda lapsehoolduspuhkuse ajaks asendajaks. Võtsin järelemõtlemiseks paar päeva aega. Teadsin, et tahan Tartusse jääda ja õpinguid jätkata, seetõttu tundus pakkumine väga hea. Nii sai minust side- ja navigatsiooni osakonna koordinaator.

Esimeseks ülesandeks sain uude õppeinfosüsteemi õppeainete andmete ja üliõpilaste tulemuste sisestamise. Peagi mõistsin, et suudan rohkem ülesandeid võtta ja need ka täita ning hakkasin rakendama õpitut. Kuidas informatsioon paremini liiguks? Kuidas ajakulukad ülesanded osaliselt automatiseerida? Kuidas kulutada vähem paberit? Kuidas üliõpilased võimalikult palju õpingutele keskenduksid? Tööd järjest juurde haarates jõudsin õppejõu ametikohale kandideerimiseni ja osakonna hoidjaks nimetamiseni.

Praegustele ja tulevastele üliõpilastele jagan briti ajakirjaniku Ann Mroz mõtet: 
„Undergraduates must be reminded that coming to university is like turning up for an appointment with a personal trainer. You are told how to get fit but you have to do the work yourself to get the desired results“.

Ja kui peas keerleb mõte trennist viilimisest, siis mõtle hoolikalt järele – keegi teine kindlasti läheb ja pärast on ta Sinust kiirem. Koos minnes tekib aga lõbus võistlusmoment ja nii arenete mõlemad!

Eesti Lennuakadeemia on viie aasta pärast minu silmis veelgi usinam, targem ja tasakaalukam tööandja, koolitaja ning koostööpartner. Lennunduse pisikuga entusiastid veavad meie armsat lennuakadeemiat ja lennundust üldisemalt enda järel, mitte ei lohise ise selle järel.

Olen tänulik headele kolleegidele ja üliõpilastele, tänu kellele saan särasilmsena jätkata reisi haridussüsteemi ameerika mägedel.