Teo Krüüner
Eesti Lennuakadeemia lennukoolitusosakonna koolitusjuht, lektor
Eesti Lennuakadeemia auliige   

Kuidas minust hävituslendur sai? 

On raske ette kujutada, millal noor inimene saab nii küpseks, et ta on valmis otsustama, missuguse tulevase õige elukutse ta peaks endale valima.  Kindlasti mängivad  elukutse valikul rolli hobid, vanemad, sõbrad ja teised ümbritsevad inimesed, eeskujud ning isegi saatus ja veel paljud teised aspektid, mis otseselt või kaudselt võivad mõjutada noore inimese valikuid.

Ei oskagi meenutada, kuidas kujunes välja minu elukutse valik, kuid kui lõpetasin keskkooli, oli mul kindel otsus minna õppima militaarlenduri elukutset.  Olgugi, et oma teadliku elu jooksul tuli läbida igasuguseid raskusi ja kogeda kaotusi, ei kahetse ma praegu mitte põrmugi, et valisin endale hävituslenduri elukutse. Ja kui saatus annaks võimaluse veel kord valida, läheksin ikkagi sama teed.

Juba lapsest saadik huvitas mind tehnika. Kolme-nelja aastasena korjasin prügihunnikutest kokku vanade traktorite, mootorrataste, jalgrataste jm detaile ja tagavaraosasid ning kombineerisin nendest „masinaid“, mille otstarvet või nimetust ei osanud mitte keegi ära arvata. Mäletan ainult, kuidas ükskord isale külla tulnud sõbrad ja tuttavad, nähes minu „põrgumasinaid“, vangutasid kuidagi teeseldud tõsiste nägudega paljutähendavalt pead ning ütlesid: „Jaa, poiss on  läbi ja lõhki „tehtud insener“!“  Olles poisikene, oli mu hobiks „katsetused“ lendavate putukatega. Eriti meeldis mul neid katseid läbi viia kiilidega, sest nad võisid lennata edasi-tagasi aga ka seista ühe koha peal, mis paelus minu tähelepanu. Kärpides nende tiibu, oli mul väga huvitav uurida, kuidas muutuvad sellega nende lennuomadused. Vaesed kiilid! Aga teadus nõuab ohvreid...

Ka hüpped kuskilt kõrgemalt objektilt kas heinte, liiva või lume sisse (mitteteadlik ettevalmistus langevarjuhüpeteks!) olid minu ühed lemmikharrastused. Hea seegi, et konte ei murdnud! Mäletan, kuidas koolis hüppasin teise korruse aknast alla lumehange.

Üheks saatuse „veaks“, et minust lendur sai, oli ka see kui ma viiendas klassis kirjutasin kirjandis, et tahan lenduriks saada. Võib-olla pärast seda sündiski, teiste kiusuks ja enda õigustuseks, tahtmine saada lenduriks. Kogu keskkooli ajal elasingi sellise salasoovi mõju all.

Õnneks oli 1962. aastal ka Eesti NSV saanud kvoodi saata Tšernigovi Sõja-Lennuakadeemiasse (täpsemalt Tsernigovi Kõrgem Sõjalennunduse Lendurite Kool) osalema sisseastumiskatsetele neli kandidaati. Läbisin valikukadalipu alates rajooni tasemest (12 kandidaati), siis vabariiklik tase (ca 50 kandidaati) ning lõpuks üleliiduline Tšernigovi Lennuakadeemias ( ca 1500 kandidaati). Vastu võeti 180 õpilast. Nendest lõpetas akadeemia nelja ja poole aasta pärast 85 hävituslendurit. Vastuvõtutingimused olid väga ranged, eriti puudutas see arstlikku komisjoni. Kandidaadi kehal ei olnud auku, kuhu sisse ei „kiigatud“ ja ei olnud konti, mida läbi ei kombatud.  Peale selle keha- ja siseorganite (aju, südame, mao, jne.) funktsioonide katsetused, koordinatsiooni ja ruumilise orientatsiooni katsetused, testid baro- ja surdokambrites. Paljud kandidaadid langesid välja psühholoogilistest testidest, mis olid väga mitmekesised ja keerulised. Väga sügavalt on mällu sööbinud vestibulaaraparaadi katsetused. Selleks oli üles seatud nn Hilovi kiik, mis oma füüsilise efekti poolest jäljendas sügavaid merelaineid.  Kuna kandidaadid oksendasid katsetel tihti, siis seati aparaadi juurde ka veevoolik ja äravoolutoru. Juba ruumi sisenedes oli tunda tugevat okselehka, mis nii mõnelegi kandidaadile saatuslikuks osutus.

Peale arstliku komisjoni olid ka veel sisseastumiseksamid. Matemaatika ning füüsika suulised ja kirjalikud testid ning kirjand. Balti riikidest tulijad pidid siiski kirjandi asemel etteütluse kirjutama. Kui matemaatikas ja füüsikas tundsin ennast kindlana, siis etteütlusega oli keerulisem. Kuid ometi õnnestus läbida arstlik komisjon ja koguda piisavalt palju punkte teooriaeksamites, et  saada vestlusele kutsutavate nimekirja. Põhimõtteliselt tähendas see seda,  et 90% tõenäosusega olid kooli vastu võetud. Siiski oli ka selliseid, kes vestluse tulemusena osutusid mittekõlbulikeks. Vestluskomisjon oli hästi informeeritud kõikide kandidaatide eluloost ja pattudest, kui need kellelgi olid. Kandidaatide nimekirjas oli palju neid, kes proovisid sisse saada juba mitmendat korda. Mäletan, et üks Ukraina poiss sai sisse koos minuga alles oma kolmandal katsel. Tagasi vaadates kogu selle sisseastumise protsessi peale imestan isegi, kuidas see mul õnnestus. Igal juhul löödi pea palajaks ja kirsasaapad jalga ning seega olingi lennuakadeemia esimese kursuse õpilane. Esimesel aastal oli õppimine väga raske ja seda just puuduva keeleoskuse pärast. Ega alguses loengute sisust eriti suurt arusaamist ei olnud, tuli ikkagi põhirõhk panna iseseisvale tööle õppematerjalidega. Iseenesest ei ole ma tuupija, kuid seekord tuli küll raamatute kallal kõvasti tööd teha. Juba poole aasta pärast hakkas vene keel nii öelda vabamalt suhu tulema ning asi hakkas edenema. Juba esimese kursuse lõpus läksid hinded heaks. Nii otsustaski „kursavana“ koos komsomoliorganisatsiooniga, et ma võiks ka edaspidi nii pingutada ja siis võin isegi akadeemia cum laude lõpetada.

Lendama hakkasin järgmise aasta mais lennukil Jak-18A. See oli kolbmootoriga propellerlennuk, mis oli ette nähtud õppelendudeks ja millega sai teha ka kõrgemat pilotaaži. Minu esimeseks instruktoriks oli väga tore inimene - Vitali Ivanovitš Tšuprinenko. Meelde jäänud on ta mitte ainult sellepärast, et ta oli minu esimene instruktor, vaid ka sellepärast, et ta oli tõeliselt hea pedagoog ja suurepärane lendur. Meie kui lendurõpilased austasime teda väga ja tema omaltpoolt tegi kõik selleks, et meist saaksid korralikud lendurid.

Oma elu esimest soololendu lennukil Jak-18A ja sellega seotud asjaolusid mäletan praegugi väga selgelt, kuigi sellest on möödunud juba 50 aastat. Minu „soolosse minek“ toimus minu jaoks kuidagi ootamatult. Nimelt külastas meie laagrilennuvälja Ivangorodis üks oluline tegelane polkovniku auastmes lennuarmee staabist, kelle külastuse eesmärgiks oli kontrollida meie lennueskadrilli lennupraktika läbimise edukust kursantidega, lennuõppe metoodikat ja kõike muud, mis „silma ette juhtus“. Nii valitigi lennumetoodika kontrollimiseks välja kolm kursanti, sealhulgas ka mind, kes pidid selle mehega lendama minema. Just mina pidin esimesena lendama minema. Muidugi, mis seal salata, põlved värisesid ja süda põksus üleliia, kuid lennu ajal see kõik kadus. Tegin temaga kaks lendu mööda ringi, kusjuures teise ringlennu ajal lülitas ta mul mootori välja ning ma pidin maanduma lennuväljale poolpõiguti lennurajaga ja ilma mootorita. Kõige hullem oli aga see, et ta ei rääkinud lennu ajal minuga mitte ühtegi sõna. Tagasi maa peale jõudes ning instruktoritega nõu pidades tuli minu instruktor mulle ütlema: „Teo, pane nüüd langevari uuesti selga ja istu kabiini!“ Arvasin, et olin eelmises lennus millegi väga kehvaga hakkama saanud ning mulle on määratud mingisugused lisalennud piloteerimistehnika parandamiseks.  Kui olin kabiini istunud ja ennast rihmadega kinnitanud, nägin, et minu Vitali Ivanovits ei kavatsegi endale langevarju selga panna ja minuga lendama minna. Vastupidi, ta pani instruktori kabiini kinni ja hakkas mulle seletama, kuidas ma peaksin arvestama tuulega maandumisel. Lõpetanud oma näpunäidete andmise ütles: “I vperjot, Teo!“ Ma veel küsisin: „Kas iseseisvalt?“ Tema vastu: „Kas sa siis veel alles nüüd sellest aru said?“ Lükkas minu kabiiniklaasi kinni ja hüppas tiiva pealt maha. Nii siis toimuski minu „neuropsühholoogiline“ ja moraalne ettevalmistus esimeseks soololennuks. Närvikõdi hakkasin tajuma alles enne stardirajale välja ruleerimist. Kuid juba stardi ajal ja lennus see kõik kadus ning esimest korda haaras mind ülim vabaduse, väärikuse ja sõltumatuse tunne. Mina lendan iseseisvalt, tähendab minust võib saada lendur!  Ka esimesed maandumised tulid hästi välja. Pärast kõvad käepigistused instruktori, lülikomandöri, eskadrilli komandöri poolt ning sõjaväelikult korrektne etteaste ja ettekanne kontrollijale, kes võttis vastu otsuse mind „soolosse saata“. Nüüd olid siis igasugused hingesöövitavad kahtlused oma võimetes möödas ja enesekindlust kui palju! Kuskilt leidsin jalgratta ning „kärutasin“  kiiresti lennuväljalt garnisoni, et tuua see kõik lennuväljale, mis kuulus“ väljategemise“ rituaali juurde: instruktorile ja lülikomandörile pudel konjakit, teistele kvaliteetsed suitsupakid.

Õpingute käigus sain näha ka lendurielu kurba pahupoolt. Nimelt hukkus lennuõnnestuses minu kursusekaaslane Valeri Soobolev, kellega ma olin ühes ja samas lennulülis. Kuna see juhtus kõik minu silme all, siis jättis see minu hinge väga sügava jälje. Juhtus see ühel päeval, kui sooritasime lende laskepolügoonile. Sooritasime lende laskepolügoonile, mina valmistusin oma järgmiseks lennuks, kui äkki nägin, kuidas kuidas üks lennukitest nagu oleks kaotas lennuvälja kohal kiiruse ning prantsatas  maha „kõhu“ peale otse meie lennukite ees ning süttis põlema. Jätsin pooleli kõik oma toimingud ja jooksin lennuki juurde. Lennuki alumine pool ajas välja paksu suits ning iga hetk  võis toimuda plahvatus.  Ka lennuki kabiin oli paksu rohekaskollast suitsu täis ning piloot seal sees.  Suurte pingutustega püüdsime piloodi kabiinist välja saada, lõpuks see meil ka õnnestus, kuid  siis selgus, et noormees oli juba surnud. Kogu selle aja vältel ohustas abistajaid kaks asja: lennuki plahvatuslik põlemasüttimise võimalus ja katapult-istme iseeneslik lahtiminek. Kui olime piloodi kabiinist välja tõmmanud lennuk plahvatas leekidesse ning mõned sekundid hiljem lendas ka katapult-iste suure pauguga mõnekümne meetri kõrgusele. See traagiline juhtum oli heaks õppetunniks mitte ainult minule, vaid ka paljudele teistele minu kursusekaaslastele.  Mõnedele isegi liiga karmiks, sest  „nõrganärvilised“  hakkasid tasapisi koolist minema hajuma, tuues ettekäändeks enamasti igasuguseid väljamõeldud tervislikke põhjusi. Paljud teised lendurõpilased, kaasa arvatud ka mina, tegid enda jaoks tõsiseid järeldusi oma suhtumises lenduri elukutsesse. Peale kuulsuse ja romantika saime teada ka selle elukutse karmima poole.

Õpingute käigus sain lennata ka lennukitüübil Mig 21f-13, mis oli tolle aja kohta (1966) üks uusimaid ja moodsamaid nn  neljanda põlvkonna ülehelikiiruse lennukeid. Traditsioonilised hävituslenduri ettevalmistuseks ettenähtud  lennud olid: ringlennud, marsruutlennud, ülelennud teisele lennuväljale, lennud tsooni lihtpilotaaži sooritamiseks, lennud tsooni kõrgpilotaaži sooritamiseks, lennud keerulistes ilmastikutingimustes (pilvedes ja pealpool pilvi, piiratud nähtavuses), grupilennud mitmetes formatsioonides, lennud maapealsete sihtmärkide hävitamiseks, lennud püüdurhävitajana. Samuti olid lennud stratosfääris (kõrgemal kui 11000m) staatilise ja dünaamilise lagede kõrgusteni, lennud maksimaalsel ülehelikiirusel (kuni 2.05 Mach`i) ning vastavalt nendel kõrgustel ja kiirustel taktikaliste harjutuste sooritamine. Lenduriõpilastel oli ka omavaheline võistlus - kes saavutab suurima kõrguse. Kui maksimaalse kiiruse saavutamine oli rangelt piiratud, siis maksimaalse kõrguse saavutamine sõltus piloodi oskustest ja teadmistest ning teatud atmosfääri parameetritest. Mina osutusin selle stiihilise võistluse võitjaks ja saavutasin kõrguse 24 000 m. Kellelgi teisel minu kursusekaaslasel nii kõrgele tõusta ei õnnestunud. Sellel kõrgusel (ca 24 km) muutub taevas mustaks ning kui vaadata päripäeva ja suurema  nurga all horisondi suhtes, võid märgata päevasel ajal heledamaid tähti.  Eriti  meeldejääv ja emotsionaalselt nauditav oli vaadata horisonti. Tegelikult see ei olnudki niisugune nagu meil on maapeal nähtav horisont, vaid tõeline oreool – värvide üleminek kollakas-valgelt läbi siniste toonide mustaks. Päike oli niivõrd ere, et läbi filterklaasigi  oli võimatu vaadata.

Need on mälestused, mis on sööbinud mällu minu lenduri elukutse omandamise ajal. Edaspidi, kogu selle ülejäänud hävituslenduri karjääri ajal juhtus nii mõndagi, mis väärib meenutamist ja võib olla oleks huvitav ka teistelegi.

Nii saigi minust lendur ja ma ei kahetse ja ega  ole ka kunagi kahetsenud, et ma valisin lenduri elukutse. Oma pika lendurielu jooksul olen suurepäraseid kogemusi saanud, kuid ka näinud raskeid aegu ja  üle elanud traagilisi hetki.