Eesti Lennuakadeemiast Iirimaale lennujuhiks: Robert Sarneti lugu

Lennundushuvi sai alguse lapsepõlves

Minu huvi lennunduse vastu tekkis juba üsna varakult ning suuresti tänu sellele, kus ma üles kasvasin. Elasin Tallinnas raja 08 finaali vahetus läheduses ja nägin õhtuti koolitöid tehes aknast kõiki Tallinna saabuvaid lende. Muidugi oli samal ajal arvutis lahti ka Flightradar24, et näha, kes, kus ja kui kaugel on.

Oma jälje jättis ka lasteaiarühma külaskäik EANSi lennujuhtimistorni. Nii kasvas huvi lennunduse vastu ajapikku aina suuremaks ning lõpuks tekkis soov tulla Eesti Lennuakadeemiasse lennujuhiks õppima.

Teadsin, et konkurents erialale pääsemiseks on tihe ja vastuvõtukatsed nõudlikud, mistõttu olin valmistunud ka teisteks õpinguvõimalusteks. Kui aga pärast kahte testimisvooru ja intervjuud saabus kiri, et olen vastu võetud, oli otsus kiire. Matemaatikat saab õppida ka hiljem, kuid võimalus lennujuhiks õppima tulla ei pruugi teist korda avaneda. Nii saigi valitud lennuakadeemia.

Lennuakadeemia andis tugeva vundamendi

Lennuakadeemias õppimine andis mulle tulevikuks väga hea põhja ja pagasi, kuid endal peab samuti olema palju tahtmist ja sihikindlust, et sellest maksimum võtta.

Hea võrdlusmomendi andis mulle hilisem töökohakoolitus Shannonis. Minuga alustas samal ajal tornilennujuhi väljaõpet veel kolm lennujuhti teistest Euroopa riikidest, kellel oli 9-20 aastat varasemat töökogemust. Ühel või teisel põhjusel ei lõpetanud neist keegi väljaõpet edukalt. See kogemus pani mind mõistma, et varasem töökogemus ei taga iseenesest uues keskkonnas edu. Samas kinnitas see, et Eesti Lennuakadeemias omandatud teadmised ja praktilised oskused annavad tugeva aluse ka rahvusvahelises töökeskkonnas väga hästi hakkama saamiseks.

Suure osa õpingutest veetsime simulaatoris, kord kursusekaaslastele pseudopilooti mängides, kord ise lennujuhina lende juhtides. Ikka ja jälle tekkis tunne, et ei tahaks enam pulti tagasi istuda, sest kõik tundus keeruline ja hakkamasaamine polnud alati selline, nagu oleksin soovinud. Kui aga igasse harjutusse korralikult süveneda, ka ebaõnnestumistest õppida ja vajaduse korral olukordi korduvalt läbi mängida, saab tugeva põhja alla.

Palju andis mulle juurde ka EANS-is praktikal käimine. Eelkõige kasvas selle käigus enesekindlus. Ühtäkki olid õhusõidukid ja neis olevad inimesed päriselt olemas, piloodid ei olnud enam sõbrad kõrvalruumis ning enam ei saanud ootamatu olukorra tekkides kõike lihtsalt pausile panna, et lahendust välja mõelda.

Läksin praktikale mõttega proovida võimalikult palju iseseisvalt ära teha ning küsida instruktorilt nõu siis, kui pole oma otsuses kindel. See sundis mind oma teadmisi päriselt rakendama, otsuseid läbi mõtlema ja tunnetama, millal on õige hetk abi küsida. Tagantjärele tunnen, et just see kogemus andis mulle väga palju juurde.

Tööotsingud viisid lõpuks Iirimaale

Jaanuaris 2025, kui olin saanud oma teise pädevuse ja lennujuhiõpilase litsentsi, hakkasin uurima võimalusi lennujuhina tööle asuda. Eestis olid võimalused sel ajal väga piiratud, mistõttu vaatasin välismaa poole, kuigi soov Eestisse jääda oli suur. Saatsin kandideerimisavaldusi eri riikidesse üle maailma, ka kohtadesse, kus teadsin, et mind tõenäoliselt tööle ei võeta, kuid küsija suu pihta ju ei lööda.

Kuus nädalat simulaatoris ja neli kuud päris lennuliikluses

Minu väljaõpe Iirimaal algas kuuenädalase ettevalmistusega Entry Point North Irelandi treeningkeskuses Shannonis. Esimene nädal möödus peamiselt kohalikke protseduure ja üksuse eripärasid õppides, ülejäänud viis nädalat olid pühendatud simulaatorharjutustele.

Simulaatorõpe oli intensiivne. Keskmiselt tegime viis ligikaudu tunniajast harjutust päevas. Kursuse läbimiseks tuli edukalt sooritada umbes 75 harjutust ning väljaõppe lõpetasid teooriaeksam ja hinnatav simulaatorharjutus.

Seejärel algas umbes neli kuud kestnud töökohakoolitus juba päris liiklusega tornis. Instruktorid hindasid pidevalt mu arengut ja valmisolekut iseseisvalt töötada, kuid alati oli võimalik ka abi küsida, kui tekkis mõni ootamatu olukord. Ja võin kinnitada, et neid olukordi tuleb ette omajagu!

Töökohakoolituse lõpetas hinnatav kontrollvahetus, mille eduka läbimise järel olin lõpuks ametlikult tornilennujuht ja sain iseseisvalt tööle asuda.

Lennujuhi töös ei ole kahte ühesugust päeva

Eemalt vaadates võib lennujuhi töö tunduda üsna üksluine: lähed tööle, teed iga päev justkui sama asja ja lähed seejärel koju tagasi. Tegelikkuses see aga nii ei ole. Kõige rohkem meeldib mulle selle ameti juures mitmekesisus. Kunagi tööle minnes ei tea täpselt, mida järgnev päev endaga kaasa toob.

Shannonis lisab tööle eripära lennuvälja asukoht Atlandi ookeani ääres. Lisaks sellele, et meil on Iirimaa pikim rada (fun fact: USA kosmosesüstikute programmi ajal oli Shannon üks nende Euroopa varulennuväljadest!), oleme paljudele üle Atlandi lendavatele lendudele lähim sobiv lennuväli, kus probleemide korral maanduda.

Kuna meie liiklusvoog seda võimaldab, kasutavad mitmed lennufirmad Shannonit ka pilootide treeninglendudeks. See on üks põnevamaid, aga samas ka väljakutsuvamaid osi minu töös, kuna see võib tavalise rutiinse töö muuta järsku vägagi pingeliseks ja keerukaks. Võib juhtuda, et kaks reaktiivlennukit harjutavad samal ajal lennuväljaringil ning järsku on lisaks neile samaaegselt kolm-neli saabuvat ja väljuvat lendu, lähiala piiril kaks Cessna C172 „student solo-na“, kes tahavad rajal ühe touch-and-go teha, ning samal ajal lendavad lähialast läbi paar helikopterit, kes järjekordseid rikkureid kuhugi golfiväljakule lennutavad. Sellistes olukordades tuleb kiiresti mõelda ja otsustada, kes mida teeb ning kes peab ootama, et tagada ohutus ja hoida liiklus võimalikult sujuvana.

Välismaalasena töötades on omaette väljakutseks ka iiri kohanimed. Nende kirjapilt ja kohalike hääldusviis ei lähe minu meelest 99% juhtudest üldse kokku ning raadioside kvaliteet ei muuda seda paremaks. Kuna üks Iirimaa päästekopteritest baseerub Shannonis, tuleb aeg-ajalt päris palju vaeva näha, et mõista, millise väikese saare või lahesopi poole kopter väljakutsele lendab.

Just selline mitmekesisus teebki minu töö huvitavaks. Kunagi ei tea, milline olukord järgmisena lahendamist vajab, ja alati on midagi uut õppida.

Faksimasin ja ootamatud kohtumised eestlastega

Tööalaselt on mind üllatanud, kui palju võivad riigiti erineda protseduurid ja töökorraldus. Töökohakoolituse alguses avastasin, et suur osa Eestis õpitud töövõtteid ja harjumusi ei olnud Shannonis kasutatavad ning pidin end kohalike protseduuridega kohanemiseks ümber treenima.

Sellised ootamatud kokkupuuted Eestiga teevad rahvusvahelises keskkonnas töötamise eriti toredaks ja südantsoojendavaks.

Soovitusi tulevastele lennujuhtidele

Noortele, kes kaaluvad Eesti Lennuakadeemias lennuliiklusteeninduse õppimist, soovitan kindlasti minna tudengivarjuks ja võimalusel ka töövarjuks. Nii saab oma silmaga näha, kuidas õppetöö ja lennujuhi igapäevatöö päriselt välja näevad.

Samuti soovitan tutvuda EUROCONTROLi veebilehel olevate FEAST testide näidisülesannetega. Need aitavad paremini mõista vastuvõtukatsete iseloomu ja annavad aimu lennujuhi töös vajalikest oskustest, nagu hea ruumitaju, keskendumisoskus, otsustusvõime ja suutlikkus pingelistes olukordades rahulikuks jääda.

Kui on soov tulevikus ka välismaal töötada, tasub kindlasti õppida võõrkeeli, sest lisaks inglise keelele võib vajalikuks osutuda ka kohaliku keele oskus.

Kõige rohkem soovitan aga erialaga päriselt tutvuda ja endalt ausalt küsida, kas selline töö sobib. Lennujuhi amet on vastutusrikas ja nõuab pidevat keskendumist, kuid pakub samal ajal palju põnevust, mitmekesisust ja huvitavaid tulevikuvõimalusi.