Koit Kaskel: ka robotlennundus vajab inimspetsialiste

Lennundus vajab kõrgtasemel spetsialiste. Ka praegustes pandeemia, st
lennunduse ekstreemse madalseisu tingimustes tuleb Eesti ainsal
lennundusharidust pakkuval kõrgkoolil – Eesti Lennuakadeemial (ELA) –
vaadata aastaid ettepoole ning töötada lennundussektori homseid ootusi
silmas pidades.

Kuigi käesolev aeg on sügavaim langus tsiviillennunduse ajaloolistes
mahtudes globaalselt, on ettevõtete ja ühiskonna pilk juba lootusrikkalt
suunatud taastumisjärgsesse tulevikku. Lennundusmahtude kiire
taastumise vältimatuks eelduseks on vajalikus mahus vajaliku
kvalifikatsiooniga lennundusspetsialistide saadavus ettevõtetele vajalikul
ajal.

Mis lennundusest saab?

Lennunduses on toimumas suuremat sorti struktuursed muutused
seoses nõudluse muutumisest tingitud ärimudelite teisenemisega paljude
selle valdkonna ettevõtete tegevuses. Aga mitte ainult – võib-olla isegi
suuremat mõju hakkavad järk-järgult avaldama uued tehnoloogiad,
eelkõige näiteks mehitamata lennuvahendite (droonid) laiem
kasutuselevõtt, elektrilennunduse areng ja plaanid üleminekuks
digitaalsele ja suuresti automatiseeritud lennuliikluskorraldusele.

Lihtsustatult öeldes peetakse mehitamatuse all silmas õhusõidukit, mille
pardal puudub piloot, ja lennujuhtimisüksust, kus puudub tänases
mõistes lennujuht. Mehitamata lennundus ei tähenda, et inimene sealt
täiesti kõrvale jääb, vaid mitmete tänaste spetsialistide ülesanded
muutuvad ja tekib juurde uusi pädevusi nõudvaid ametikohti.

Muudatus puudutab ka seire-, side- ja navigatsioonisüsteemide
inseneride, õhusõidukite hooldustehnikute ning teiste
lennundusspetsialistide tööd. Mehitamata õhusõidukite käitamiseks,
nende lennukõlblikkuse tagamiseks ja juhtimiseks õhuruumis on tarvis
tänasest mõnevõrra teistsuguste oskustega personali. Need arengud
tingivad vältimatult ka muutusi lennunduskoolituses, mis on kallis ja
äärmiselt reguleeritud tegevus.

Nõuetekohase kvalifikatsiooniga erialaspetsialistide väljaõpetamiseks on
tarvis ülal hoida rahvusvahelistele lennundusnõuetele vastavaid
koolitusorganisatsioone ning sünteetilisi treeningsüsteeme. Kõrge
maksumuse tõttu tulevad koolitusmaht, õppekavade väljundid, eesmärgid
ja sisu, aga samas ka teadus- ja arendustegevuse sihid võimalikult täpselt
paika panna, et eraldatud raha kasutataks suurima efektiivsusega.

Lennunduskoolitus- ja arenduskompetentsi koondumine kõigil erialadel ning selle integreerimine kõrgharidustasemel õppesse teeb ELAst vägagi unikaalse ja kõrge interdistsiplinaarsuse võimalustega kõrgkooli, millist lähipiirkonnas ei ole ja ka maailmast annab sarnast otsida tikutulega. See potentsiaal on tarvis paremini kasutusele võtta ja lisaks Eesti lennundussektori vajaduste täitmisele ka järjest enam haridusteenuste ekspordivankri ette rakendada.

Tipptaseme erialateadmust kaasav kõrgkool-kompetentsikeskus, nagu
ELA, võiks olla suurepärane lennundusharidus- ja arendusteenuste
eksportija. See on ka äärmiselt loogiline, arvestades lennunduse
globaalsust ja valdkondlike standardite kõrget harmoniseeritust, eriti
lennundusnõuete ühetaolisust Euroopa Liidus ja sellega
lennundusvaldkonnas assotsieerunud riikides (Norra, Liechtenstein,
Šveits, Island).

Ainult välistööjõule loota ei saa

Senine stabiilsus lennundusspetsialistide väljaõppes läbi püsiva riikliku
rahastamise on Eestile taasiseseisvumise järgselt andnud arvestatava
spetsialistide koosseisu, mis moodustab sektoris töötajatest erinevatel hinnangutel juba kuni poole. Planeeritud stabiilsus koolitusmahtudes on
ka sektori majandustegevuse taastumise üks garante.

Võiks ju arvata, et kui kvaliteetse tööjõu pealekasvu Eestist kriisiajal ei
tuleks, saab ka vajaliku tööjõu edaspidi sisse osta, aga sellega tekib
selgelt raskusi, kui tööjõudu vajavad olukorra normaliseerumisel ühel ajal
kõik maailma piirkonnad.

Arvestades, et kogu sektorist globaalselt on hiljuti märkimisväärne hulk
spetsialiste koondatud, on Eestil oht personali vajaduse kasvades
muutuda eriti litsentseeritud tööjõu doonoriks, mis aga halvendaks
kindlasti kodumaiste ettevõtete olukorda.

Rääkimata teravnevast puudujäägist püsivas akadeemilises järelkasvus ja vajakajäämistest jätkusuutliku teadus- ja arendusvõimekuse tagamises.
Selle riski maandamiseks plaanime tõsta elukestva õppe osakaalu, lühendame õppekavade pikkust kus võimalik, kaalume töökohapõhise õppe laiendamist, avame rahvusvahelisi õppekavasid ning tegeleme õppeprotsessi kujundamisega mikrokraadide põhiseks.

Eestil on head eeldused kujuneda üheks maailma innovatiivseimaks
lennuruumiks. Kombineerides plaane Eesti IKT-sektori eduloo ja senini
püsivalt hea mainega, võiks Eesti lennunduse “tiigrihüpe” olla protsesside
digitaliseerimine ja automatiseerimine ning vastavate uute suundade
globaalsel kujundamisel kaasarääkimine.

Tulevikuvaldkondadele keskendudes on Eestil võimalik arengutega kaasa
minna ja asuda uute tehnoloogiate arenduste eesliinile, mis omakorda
tõstab oluliselt Eestis pakutava õppe kvaliteeti ja atraktiivsust. See on ka
tehnikavaldkonna hariduse populariseerimise võimaluseks.

Akadeemia roll suures plaanis

Loomulikult peab teadus- ja arendustööks vajaliku teadmiste tasemega
ekspertide kaasamiseks olema piisavalt vahendeid, pädevaid ja
arendusvõimekusega eksperte, kellega suurendada rakendusuuringute
mahtu. Sellepärast toetame tugevalt Eesti lennundusklastri ettepanekut
kliimaneutraalse transpordi arenduskeskuse loomiseks Eestis, sest plaan
aitaks lennuakadeemial areneda oma valdkonna kompetentsi
tippkeskuseks ja Tartul Euroopa tähtsusega lennunduse
tulevikutehnoloogiate uurimis- ja testkeskuseks.

Aktiivne rahvusvahelistumine ja piisavate vahendite tagamine
tulevikutehnoloogiatele keskendumiseks (näiteks arenduskeskuse
tegevuses osalemisest saadav omatulu) tõstavad ELA kui
rakenduskõrgkooli potentsiaali tugevaks kompetentsikeskuseks
kujunemisel, mis toetab ka Eesti kui tõsiseltvõetava lennundusriigi
mainet. Meie haridus- ja teadussüsteemi tänane uuendusmeelsus,
paindlikkus ning aktiivne koostöö ettevõtlusega määravad homsed
võimalused Eesti noortele ning majandusele.